L

A, b, c, d, e, f, g, h, i, j, k, l...

L nagu loll.
Hea on loll olla. Lollide kohta on igasuguseid ütlusi. Näiteks see: „Lootus on lollide lohutus”. Lootuse kohta öeldakse ka, et see on viimane asi, mis sureb. Järelikult sureb lollide lohutus viimasena. Aga miks see nii on? Sest lollid usuvad. Nad on lollid ja ainuüksi see paneb nad uskuma. Nad ei suuda näha tõelisust, karmi reaalsust, mis lajatab julmalt vastu nägu. Nad näevad seda, mida nad arvavad end nägevat. Lollid on ka naiivsed. Ei, mitte alati. Lollus ei pea tähendama naiivsust. Lollus tähendab ka palju muid asju. Minu jaoks on see ehk võime mitte enda ümber toimuvat märgata ja seda mõista. Ei, ka mitte see. Loll käitub lollilt. See teebki temast lolli. Selle järgi on kõik inimesed mingil ajahetkel lollid. Mina olen ka loll. Lihtsalt sellepärast, et ma olen inimene.

Ma olen loll, kui ma teen seda, mida ma poleks pidanud tegema. Kui ma teen midagi, mida ma hiljem kahetsen. Aga see tuleb siiski kasuks. Sest kui ma ei teeks seda asja valesti, siis ei õpiks ma seda ka kunagi õigesti tegema. Siis ei teeks ma seda võib-olla üldse mitte kunagi ja sellest oleks kahju.

Ma olen loll, kui ma proovin pageda probleemide eest. See tähendab, et ma olen loll oma arguses. Ma vihkan seda argust. See on asi, millest ma kuidagi võitu ei saa. Aga kas ma olen proovinud? Proovinud põhjalikult ja korralikult? Ei ole. Kas ma teen seda kunagi? Miks on mul tunne, et ma seda ei tee? Sest arvatavasti ei teegi. Ma olen liiga arg, et millegi sellisega hakkama saada. Siiski, mõnikord on olnud paremaid hetki. Selliseid hetki, kui ma olen oma argusest üle olnud ja teinud midagi sellist, mida ise kõrvalt vaadates olen imeks pannud. Aga milles seisneb mu argus? Inimestega suhtlemise ees on hirm. Mitte alati. Mõnikord. Siis, kui ma enam midagi öelda või teha ei oska ja leian, et kõige kergem on lihtsalt vait olla. Kuigi võiksin nii palju korda saata, jään ikkagi vaikseks. Mul on mõtteis palju asju, mida öelda, aga siis lasen ma õige hetke käest, või lihtsalt ei taha öelda ja jääbki ütlemata. Väikeste lastega pole hirmu. Nendega ajan igasugust lolli juttu. Kas ma paistan neile oma ülima agarusega lollina?

Ma olen loll, kui üritan end matta ja käitun enesehävitajalikult. See seostub taas kord probleemide eest pakku jooksmisega. Kui olen end ära peitnud, tulen vaikselt välja ja teen midagi hullu. Matan end millessegi. Sügavale. Sügavale. Sügavale. Näiteks mängin terve päev tuima pilguga arvutimänge. Ma tunnen küll, et pea on raske ja silmad piinatud, aga ma jätkan, sest ma ei suuda peatuda. Teine võimalus on aina uute kohustuste võtmine. Kuigi tean, et olen niigi mattumas ja murdumas, sukeldun aina sügavamale kohustustekoorma alla ja ei proovigi end neist vabastada. Milleks?

Aga kas ma tahan loll olla? Ma ei tea. Loll on ju nii lihtne olla. Inimesed teaks, et ma olen loll ja kohtleksid mind teisiti. Nagu lolli. Lollidelt ei oodata ju eriti midagi. Ma ei peaks üldse pingutamagi. Võiksin niisama istuda ja loll olla. Ma võiksin oma elul lihtsalt minna lasta. Ja inimesed muudkui räägiksid, kui loll ma olen. Kõik. Ja nad ei näeks mu lollusest kaugemale, sest nad ei näekski mitte kui midagi peale lolluse. Ma ei näitakski neile midagi enamat.

Miks ma siis lolliks ei hakka, kui see tundub nii lihtne olevat? Ei taha. Või olengi ma ehk juba loll isegi märkamata? Tegelikult on nii, et kui ma oleks päriselt loll, siis ma ei teaks seda. Sest ma oleks teadmiseks liiga loll. Äkki ma olengi loll, aga ma ise ei tea seda. Kõik on võimalik. Tegelikult olen ma kindlasti loll. Mingil moel. Kui ma ühel päeval taipan, milles ma loll olen, siis kaob ka see lollus ja ma võin öelda, et ma olin kunagi selle koha pealt loll...

Loll, blöt, stupid. Ka idioot. Ühes raamatus oli ka idioot. Algul oli ta hea. Hea ja naiivne. Headus oli temas liiga suur. Headusest sai idiotism. Lollid ei peagi halvad inimesed olema. Lollid on lihtsalt lollid.

Loll. Koll. Roll. Toll. Moll. Krõll. Troll.

Kas ma olen loll, kui ma ootan seda mõtet? Seda mõtet, mis peaks mind tegevusele ärgitama? Kas see ongi minu lollus? Hm. Kui ma seda küsisin, oleks pidanud see minu silmis lolluseks muutuma. Ma oleks pidanud hetkega taipama, et see oli lollus, ja sellest loobuma. Aga ma ei teinud seda. Järelikult ei olnudki see siis lollus. Ja ma võin edasi loota, et see mõte tuleb. Või olen ma siiski veel liiga loll, et sellest eemale hoiduda?