V

A, b, c, d, e, f, g, h, i, j, k, l, m, n, o, p, q, r, s, sh, z, ž, t, u, v..

V nagu vann.

Vannis ligunedes tulevad teinekord päris head mõtted. Sellised huvitavad ja toredad mõtted. Mõtted, mis kuskil mujal tulla ei taha. Kuulatades vee solinat ununeb ümbritsev maailm. Vee solinasse mattub kõik ümbritsev. Seda ei eksisteeri. Tänu veesolinale. Ja sukeldudes ainult veesolinasse saabub millalgi rahu või mõistmine või midagi head. Mingi hea tunne. Sest et veesolin on hea. Seda on hea kuulata, sest selle kuulamiseks ei pea ennast pingutama. See on lihtsalt seal. Ja pingutama ei pea end sellepärast, et see on piisavalt vali. Veesolin on hea, aga millalgi saab vann piisavalt vett täis ja siis kaob ka veesolin. Sest kraanid tuleb kinni keerata. Kui veesolin on läinud, siis võib vannis masendus tekkida. Enam pole midagi kuulata. Enne oli tähelepanu ju solinal ja selle imelisusel. Sest see on lihtsalt hea. Imeline. Eriline. Jah, võib küll tunduda, et tühipaljas veesolinas pole midagi märkimisväärset, aga on. See on ilu lihtsates asjades. Asjades, mis on pealtnäha labased ja mõttetud ja liiga tühised. Tavalised. Enesestmõistetavad. Inimesed võtavad neid asju igapäevaellu kuuluvatena ega teadvustagi neid endale, sest nad on nendega nii harjunud. Kes kuulakski veesolinat või tunnetaks vee maitset või vaataks ennast peeglist nii kaua, et hakkaks kõhe ja hakkaks nägema end hoopis teisiti. Hakkaks nägema enda sisse.

Kui veesolin jääb vaikseks, siis ronivad pähe teistlaadi mõtted. Need tüütavad mõtted. Need muremõtted. Need valusad mõtted. Need mõtted, millest tahaks loobuda ja peast hoopistükkis välja heita. Aga neist ei saa lahti. Nendega peab silmitsi seisma. Mulle ei meeldi neile näkku vaadata. Ma kardan neid. Ma pelgan probleeme. Need teevad mu rahutuks. Kõige parem oleks, kui neid üldse olemas ei oleks. Aga Descartes ütles kunagi "Mõtlen, järelikult olen olemas." Kui ma ei mõtleks, et ma olen olemas, kas ma siis lakkaks olemast? Kas see oleks nii lihtne? Ei, see poleks lihtne. Nii mõtlemine pole absoluutselt lihtne. Ma ei usu, et ma kunagi järele proovin. Aga...äkki laieneb see inimestelt ka asjadele? Kui ma ei mõtle mignist probleemist, kas see siis lakkab olemast? Ma tean, et probleem ei kao iseenesest kuhugi ja see tuleb ära lahendada. Kui ma seda unustada üritan, siis kaob see ainult mõneks ajaks. Millalgi tuleb ikka karmi reaalsusega kohtuda ja aina hullemaks muutunud probleemile näkku vaadata. Ma kardan. Kardan probleemi. Ja kuigi ma tean, et peitupugemine ja teesklemine ei lahenda mitte midagi, vaid ainult raiskab aega ja närve, teen ma seda siiski. Sest ma kardan. Hirm on mõistusest tugevam. Hirm on emotsioon. Emotsioonid saavad tihti võitu. Eriti minu puhul. Ja mõnikord soovin ma, et mul oleks vähem emotsioone. Siis oleks ka vähem võimalusi haiget saada. Vähem probleeme. Samas oleks mul üks suur-suur probleem nimega emotsioonide puudumine. Seepärast las olla see nii. Las ma eksin. Las ma kukun. Las ma komistan. Las ma olen õnnetu. Kunagi läheb see üle ja siis võin rõõmustada. Puhtast südamest rõõmustada, sest mul on emotsioone, mis aitavad mul rõõmustada.

Vann. Vann on ju puhastumise koht. Eelkõige muidugi keha puhastumise koht, aga samas võib see hingele ka mõjuda. Soe mõnus vann. Eeterlikud õlid. Hm, ma pole kunagi eeterlikke õlisid kasutanud. Aga ma tean, et need on head. Lihtsalt sellepärast, et need lõhnavad hästi. Korralik mõnuga võetud vann ravin ka hinge. Kiire vann seda ei suuda. Kiire vann on nagu niimoodi kogemata võetud vann. Lihtsalt selleks, et end puhtaks pesta. Mulle enam sellised vanniskäigud ei meeldi. Muudkui istu ja nühi, peaasi, et võimalikult kiiresti välja saad. Tobe. Ma olin ka kunagi selline. Mitte kunagi, vaid alles hiljuti. Kiire, kiire, kiire. Mul oli kogu aeg kiire. Enam ei jaksa. Enam ei jaksa rabeleda. Nüüd tahan vahelduseks elada. Elust mõnu tunda, mitte kogu aeg joosta ja mingit asja toimetada. Ma ei suuda enam. Ma tunnen, et mu energia on otsakorral. Tahaks puhata. End lõhki puhata. Lõputult vannis liguneda ja lihtsalt mõelda. Seal läheb pea selgeks. Meeled on lõdvestunud ja siis tulevad need head ja toredad mõtted. Mõnikord tulevad ka lahendused. Vannis tuleb ravi. Ravi peavalule ja lihasvalule ja hingevalule. Aga ma pean ikkagi tõstma esile lahendusi. Lahendused, lahendused, lahendused. Need on asjad, mida probleemid vajavad.

Ligunesin eile vannis. Peavalu. Tohutu peavalu. Tühi tunne. Kummalised unenäod kummitamas. Imelik oli olla. Midagi oli puudu. Ja siis valmis mu peas otsus, et nüüd hakkab kõik teistmoodi olema. Ma võtan oma elu juhtimise enda kätesse. Aitab sellest ebamäärasusest, on aeg hakata kontreetselt elama. Nii elama, et sellel ka mingeid tulemusi oleks. Mitte teiste jaoks, neid tulemusi on vaja mulle endale. Vaja on täita tühi koht hinges. See on seal juba liiga kaua pesitsenud. Kui vannis tekkinud uimasus ja üldine mõnutunne mööda läks, hakkasin mõtlema. Aga kuidas? Kuidas küll peaksin ma seda tegema? Ja mul polnud ühtki mõtet...