M

A, b, c, d, e, f, g, h, i, j, k, l, m..

M nagu mõte. Mõte tekib mõtlemisest. Mõtteid on vaja. Mõtted panevadki maailma liikuma. Mõtted on tegude eellugu. Mõtteist sünnivadki teod. Enne on mõte ja siis sünnib vastav tegu. See mõte võib-olla nii pisike, lühike, tilluke, et seda ise endale ei teadvustagi. Aga ta on seal olemas. Seal kuskil ajus. Selline pisike ja tore mõte, mis kaob ruttu. Ta ei pruugi ka tore mõte olla, aga nii hea on mõelda, et pisikesed asjad on toredad. See teeb nad kuidagi armsaks. Need mõtted, mida me ei märka, on sellised ülimalt lihtsad mõtted. Või pigem käsklused. Näiteks: tõsta oma vasak käsi laualt. Impulsid.

Mõte, mõttega, mõttetu. Mõttetu on nii levinud väljend. Seda kasutatakse lootusetuse korral. Sest mõttetu ongi lootusetu, mõtte kaotanud asi. Kui asjal on mõte, siis see asi väärt tegemist. Tal on sisu. Tuum. Mõte. Tihti otsitakse sarnast asja ka oma elule. Selle nimi on "elu mõte". Kõlab suurejooneliselt? Minu arust pigem magedalt. Elu mõte. Mis on elu mõte? Elu mõte on elada, mis siis muud. Siiski kulutavad paljud inimesed oma pikki elusid selleks, et leida sellele pikale elule mõtet ja kui nad lõpuks taipavad, et nad seda ei leia, siis on juba hilja. Nad on liiga palju otsimisele aega raisanud ja seda aega ei saa enam tagasi.

Mina otsin ka praegu mõtet, aga mitte seda, mida kõik teised otsida üritavad. Mina ei otsi elu mõtet. Milleks mulle see? Võib-olla on mul elumõte, aga see muutub igatahes tihti, sest ka väärtushinnangud muutuvad. Inimene on pidevas arengus. Mina otsin mõtet, mis ütleks mulle, mida edasi teha. Mis suunda end pöörata? Kus puhuvad kõige soodsamad tuuled? Mis on üldse õige? Mis on õige just nimelt minu jaoks? Mida ma vajan? Mida ma pean tegema, et seda saavutada? Ma otsin oma mõtet. Ja ma tean, et see on kuskil olemas. Näiteks minus eneses. Sügaval peidus. Ma pean lihtsalt otsima. Otsima iseendas. Ja õppima nägema. Õppima nägema seda, mida mul on vaja näha. Seda, mida ma ei tohi kahe silma vahele jätta.

Mõnikord soovin, et mul oleks vähem mõtteid. See juhtub siis, kui palju erinevaid ja koormavaid mõtteid ründavad mind korraga. Kui nad vajutavad kõik oma raske koorma minu õlule. Kui mul on palju asju meeles mõlkumas ja palju asju vaja teha. Mõned mõtted on kurvad. Kurbus pole ju iseenesest paha, aga mõnikord on need mõtted nii kurvad ja nii rasked, et lausa jube kohe. Siis tahaks need mõtted endast eemale tõugata. Aga mõtetega ongi selline lugu, et neid ei saa niisama lihtsalt eemale tõugata. Nad ei luba. Nad ripuvad küljes nagu iminapad ja pole nõus lahti laskma. Nende läbimõtlemine ei aita ka. See sünnitab vaid uusi seoseid, see tähendab uusi mõtteid. Ja need uued mõtted sünnitavad omakorda uusi mõtteid. Nõiaring. Elu on pidev mõtlemine. Mõtlemisest ei ole pääsu. Mõtetest ei ole pääsu. Siis, kui ka kõik muu kaotada, jäävad mõtted ikkagi alles. Need ei kao. Nad tulevad hoopis kambakesi vaikselt ligi.

Ma tahan, ma tahan, ma tahan, et see mõte, mida ma ootan, tuleks äkki. Näiteks võiks ta mulle üllatuslikult unenäos ligi hiilida. Sest et ma armastan unenägusid! Kohutavalt. Need on nagu põnevad filmid. Ja mulle meeldib neid vaadata. Uneaeg on sageli põnevam kui ärkvelolekuaeg.

Ja siis tahan ma veel seda, et see mõte ei laseks minust pärast ligihiilimist enam lahti. Ma tahan, et ta klammerduks minu külge ja piinaks mind nii öösel kui päeval. Ta paneks mu pingsalt uusi asju välja mõtlema ja sellest võiks isegi midagi saada. See mõte ei tohiks aga ainult mõtteks jääda. Ma tahan, et sellest sünniks teod. Teod, mis muudaksid praegust. Sest ma ei taha enam nii. Ma tunnen end nii tühjana. Üksikuna. Ei taha enam. Ei taha enam seda sisemist eraklikkust.

Ma arvan, et see mõte tuleb minu juurde unenäos. Ühes neist imelistest filmidest, kus peaosi mängivad peale minu inimesed, keda ma tunnen. Ta tuleb vaikselt. Näitab ennast. Ma vaatan ja nuputan. Ja siis tuleb arusaamine. See tuleb äkki. Ja kogu unenägu keeratakse pea peale. Niisama lihtsalt. Ja siis käitun ma seal unenäos endalegi ootamatult. Teen midagi, mis üllatab. Üllatab tugevalt. Ja tol hetkel ärkan ma üles. Ärkan üles ja hakkan mõtlema. Ei lähe tagasi magama, ükskõik, kui väsinud ma ka oleks. Ja see ongi see mõte. See oodatud mõte. Ja sellest saab minu tegutsemisealus.

Ma hakkan nüüd seda mõtet ootama. Tuleb, tuleb, tuleb, ei tule, ei tule, ei tule. Kuhu ta jääb? Ma tahan, et ta tuleks. Aga ta ei tule ju niimoodi. See on ju minu mõte. See ei saa nii tulla. See peab salaja ja äkki tulema. Peab tulema nii, et ma ehmataks sellest kahtlasest elust üles ja hakkaks muutusi läbi viima.

Mõtet ootama. Pikisilmi ootama. Vahtima aknast välja ja ootama. Ma pean hakkama ootama. Ja kui ma ühel hetkel selle ootamise lõpetan, siis on ta siin. Just sel hetkel. Ja siis tean ma täpselt, mida edasi teha, ja teengi seda.