L

A, b, c, d, e, f, g, h, i, j, k, l...

L nagu loll.
Hea on loll olla. Lollide kohta on igasuguseid ütlusi. Näiteks see: „Lootus on lollide lohutus”. Lootuse kohta öeldakse ka, et see on viimane asi, mis sureb. Järelikult sureb lollide lohutus viimasena. Aga miks see nii on? Sest lollid usuvad. Nad on lollid ja ainuüksi see paneb nad uskuma. Nad ei suuda näha tõelisust, karmi reaalsust, mis lajatab julmalt vastu nägu. Nad näevad seda, mida nad arvavad end nägevat. Lollid on ka naiivsed. Ei, mitte alati. Lollus ei pea tähendama naiivsust. Lollus tähendab ka palju muid asju. Minu jaoks on see ehk võime mitte enda ümber toimuvat märgata ja seda mõista. Ei, ka mitte see. Loll käitub lollilt. See teebki temast lolli. Selle järgi on kõik inimesed mingil ajahetkel lollid. Mina olen ka loll. Lihtsalt sellepärast, et ma olen inimene.

Ma olen loll, kui ma teen seda, mida ma poleks pidanud tegema. Kui ma teen midagi, mida ma hiljem kahetsen. Aga see tuleb siiski kasuks. Sest kui ma ei teeks seda asja valesti, siis ei õpiks ma seda ka kunagi õigesti tegema. Siis ei teeks ma seda võib-olla üldse mitte kunagi ja sellest oleks kahju.

Ma olen loll, kui ma proovin pageda probleemide eest. See tähendab, et ma olen loll oma arguses. Ma vihkan seda argust. See on asi, millest ma kuidagi võitu ei saa. Aga kas ma olen proovinud? Proovinud põhjalikult ja korralikult? Ei ole. Kas ma teen seda kunagi? Miks on mul tunne, et ma seda ei tee? Sest arvatavasti ei teegi. Ma olen liiga arg, et millegi sellisega hakkama saada. Siiski, mõnikord on olnud paremaid hetki. Selliseid hetki, kui ma olen oma argusest üle olnud ja teinud midagi sellist, mida ise kõrvalt vaadates olen imeks pannud. Aga milles seisneb mu argus? Inimestega suhtlemise ees on hirm. Mitte alati. Mõnikord. Siis, kui ma enam midagi öelda või teha ei oska ja leian, et kõige kergem on lihtsalt vait olla. Kuigi võiksin nii palju korda saata, jään ikkagi vaikseks. Mul on mõtteis palju asju, mida öelda, aga siis lasen ma õige hetke käest, või lihtsalt ei taha öelda ja jääbki ütlemata. Väikeste lastega pole hirmu. Nendega ajan igasugust lolli juttu. Kas ma paistan neile oma ülima agarusega lollina?

Ma olen loll, kui üritan end matta ja käitun enesehävitajalikult. See seostub taas kord probleemide eest pakku jooksmisega. Kui olen end ära peitnud, tulen vaikselt välja ja teen midagi hullu. Matan end millessegi. Sügavale. Sügavale. Sügavale. Näiteks mängin terve päev tuima pilguga arvutimänge. Ma tunnen küll, et pea on raske ja silmad piinatud, aga ma jätkan, sest ma ei suuda peatuda. Teine võimalus on aina uute kohustuste võtmine. Kuigi tean, et olen niigi mattumas ja murdumas, sukeldun aina sügavamale kohustustekoorma alla ja ei proovigi end neist vabastada. Milleks?

Aga kas ma tahan loll olla? Ma ei tea. Loll on ju nii lihtne olla. Inimesed teaks, et ma olen loll ja kohtleksid mind teisiti. Nagu lolli. Lollidelt ei oodata ju eriti midagi. Ma ei peaks üldse pingutamagi. Võiksin niisama istuda ja loll olla. Ma võiksin oma elul lihtsalt minna lasta. Ja inimesed muudkui räägiksid, kui loll ma olen. Kõik. Ja nad ei näeks mu lollusest kaugemale, sest nad ei näekski mitte kui midagi peale lolluse. Ma ei näitakski neile midagi enamat.

Miks ma siis lolliks ei hakka, kui see tundub nii lihtne olevat? Ei taha. Või olengi ma ehk juba loll isegi märkamata? Tegelikult on nii, et kui ma oleks päriselt loll, siis ma ei teaks seda. Sest ma oleks teadmiseks liiga loll. Äkki ma olengi loll, aga ma ise ei tea seda. Kõik on võimalik. Tegelikult olen ma kindlasti loll. Mingil moel. Kui ma ühel päeval taipan, milles ma loll olen, siis kaob ka see lollus ja ma võin öelda, et ma olin kunagi selle koha pealt loll...

Loll, blöt, stupid. Ka idioot. Ühes raamatus oli ka idioot. Algul oli ta hea. Hea ja naiivne. Headus oli temas liiga suur. Headusest sai idiotism. Lollid ei peagi halvad inimesed olema. Lollid on lihtsalt lollid.

Loll. Koll. Roll. Toll. Moll. Krõll. Troll.

Kas ma olen loll, kui ma ootan seda mõtet? Seda mõtet, mis peaks mind tegevusele ärgitama? Kas see ongi minu lollus? Hm. Kui ma seda küsisin, oleks pidanud see minu silmis lolluseks muutuma. Ma oleks pidanud hetkega taipama, et see oli lollus, ja sellest loobuma. Aga ma ei teinud seda. Järelikult ei olnudki see siis lollus. Ja ma võin edasi loota, et see mõte tuleb. Või olen ma siiski veel liiga loll, et sellest eemale hoiduda?

M

A, b, c, d, e, f, g, h, i, j, k, l, m..

M nagu mõte. Mõte tekib mõtlemisest. Mõtteid on vaja. Mõtted panevadki maailma liikuma. Mõtted on tegude eellugu. Mõtteist sünnivadki teod. Enne on mõte ja siis sünnib vastav tegu. See mõte võib-olla nii pisike, lühike, tilluke, et seda ise endale ei teadvustagi. Aga ta on seal olemas. Seal kuskil ajus. Selline pisike ja tore mõte, mis kaob ruttu. Ta ei pruugi ka tore mõte olla, aga nii hea on mõelda, et pisikesed asjad on toredad. See teeb nad kuidagi armsaks. Need mõtted, mida me ei märka, on sellised ülimalt lihtsad mõtted. Või pigem käsklused. Näiteks: tõsta oma vasak käsi laualt. Impulsid.

Mõte, mõttega, mõttetu. Mõttetu on nii levinud väljend. Seda kasutatakse lootusetuse korral. Sest mõttetu ongi lootusetu, mõtte kaotanud asi. Kui asjal on mõte, siis see asi väärt tegemist. Tal on sisu. Tuum. Mõte. Tihti otsitakse sarnast asja ka oma elule. Selle nimi on "elu mõte". Kõlab suurejooneliselt? Minu arust pigem magedalt. Elu mõte. Mis on elu mõte? Elu mõte on elada, mis siis muud. Siiski kulutavad paljud inimesed oma pikki elusid selleks, et leida sellele pikale elule mõtet ja kui nad lõpuks taipavad, et nad seda ei leia, siis on juba hilja. Nad on liiga palju otsimisele aega raisanud ja seda aega ei saa enam tagasi.

Mina otsin ka praegu mõtet, aga mitte seda, mida kõik teised otsida üritavad. Mina ei otsi elu mõtet. Milleks mulle see? Võib-olla on mul elumõte, aga see muutub igatahes tihti, sest ka väärtushinnangud muutuvad. Inimene on pidevas arengus. Mina otsin mõtet, mis ütleks mulle, mida edasi teha. Mis suunda end pöörata? Kus puhuvad kõige soodsamad tuuled? Mis on üldse õige? Mis on õige just nimelt minu jaoks? Mida ma vajan? Mida ma pean tegema, et seda saavutada? Ma otsin oma mõtet. Ja ma tean, et see on kuskil olemas. Näiteks minus eneses. Sügaval peidus. Ma pean lihtsalt otsima. Otsima iseendas. Ja õppima nägema. Õppima nägema seda, mida mul on vaja näha. Seda, mida ma ei tohi kahe silma vahele jätta.

Mõnikord soovin, et mul oleks vähem mõtteid. See juhtub siis, kui palju erinevaid ja koormavaid mõtteid ründavad mind korraga. Kui nad vajutavad kõik oma raske koorma minu õlule. Kui mul on palju asju meeles mõlkumas ja palju asju vaja teha. Mõned mõtted on kurvad. Kurbus pole ju iseenesest paha, aga mõnikord on need mõtted nii kurvad ja nii rasked, et lausa jube kohe. Siis tahaks need mõtted endast eemale tõugata. Aga mõtetega ongi selline lugu, et neid ei saa niisama lihtsalt eemale tõugata. Nad ei luba. Nad ripuvad küljes nagu iminapad ja pole nõus lahti laskma. Nende läbimõtlemine ei aita ka. See sünnitab vaid uusi seoseid, see tähendab uusi mõtteid. Ja need uued mõtted sünnitavad omakorda uusi mõtteid. Nõiaring. Elu on pidev mõtlemine. Mõtlemisest ei ole pääsu. Mõtetest ei ole pääsu. Siis, kui ka kõik muu kaotada, jäävad mõtted ikkagi alles. Need ei kao. Nad tulevad hoopis kambakesi vaikselt ligi.

Ma tahan, ma tahan, ma tahan, et see mõte, mida ma ootan, tuleks äkki. Näiteks võiks ta mulle üllatuslikult unenäos ligi hiilida. Sest et ma armastan unenägusid! Kohutavalt. Need on nagu põnevad filmid. Ja mulle meeldib neid vaadata. Uneaeg on sageli põnevam kui ärkvelolekuaeg.

Ja siis tahan ma veel seda, et see mõte ei laseks minust pärast ligihiilimist enam lahti. Ma tahan, et ta klammerduks minu külge ja piinaks mind nii öösel kui päeval. Ta paneks mu pingsalt uusi asju välja mõtlema ja sellest võiks isegi midagi saada. See mõte ei tohiks aga ainult mõtteks jääda. Ma tahan, et sellest sünniks teod. Teod, mis muudaksid praegust. Sest ma ei taha enam nii. Ma tunnen end nii tühjana. Üksikuna. Ei taha enam. Ei taha enam seda sisemist eraklikkust.

Ma arvan, et see mõte tuleb minu juurde unenäos. Ühes neist imelistest filmidest, kus peaosi mängivad peale minu inimesed, keda ma tunnen. Ta tuleb vaikselt. Näitab ennast. Ma vaatan ja nuputan. Ja siis tuleb arusaamine. See tuleb äkki. Ja kogu unenägu keeratakse pea peale. Niisama lihtsalt. Ja siis käitun ma seal unenäos endalegi ootamatult. Teen midagi, mis üllatab. Üllatab tugevalt. Ja tol hetkel ärkan ma üles. Ärkan üles ja hakkan mõtlema. Ei lähe tagasi magama, ükskõik, kui väsinud ma ka oleks. Ja see ongi see mõte. See oodatud mõte. Ja sellest saab minu tegutsemisealus.

Ma hakkan nüüd seda mõtet ootama. Tuleb, tuleb, tuleb, ei tule, ei tule, ei tule. Kuhu ta jääb? Ma tahan, et ta tuleks. Aga ta ei tule ju niimoodi. See on ju minu mõte. See ei saa nii tulla. See peab salaja ja äkki tulema. Peab tulema nii, et ma ehmataks sellest kahtlasest elust üles ja hakkaks muutusi läbi viima.

Mõtet ootama. Pikisilmi ootama. Vahtima aknast välja ja ootama. Ma pean hakkama ootama. Ja kui ma ühel hetkel selle ootamise lõpetan, siis on ta siin. Just sel hetkel. Ja siis tean ma täpselt, mida edasi teha, ja teengi seda.

V

A, b, c, d, e, f, g, h, i, j, k, l, m, n, o, p, q, r, s, sh, z, ž, t, u, v..

V nagu vann.

Vannis ligunedes tulevad teinekord päris head mõtted. Sellised huvitavad ja toredad mõtted. Mõtted, mis kuskil mujal tulla ei taha. Kuulatades vee solinat ununeb ümbritsev maailm. Vee solinasse mattub kõik ümbritsev. Seda ei eksisteeri. Tänu veesolinale. Ja sukeldudes ainult veesolinasse saabub millalgi rahu või mõistmine või midagi head. Mingi hea tunne. Sest et veesolin on hea. Seda on hea kuulata, sest selle kuulamiseks ei pea ennast pingutama. See on lihtsalt seal. Ja pingutama ei pea end sellepärast, et see on piisavalt vali. Veesolin on hea, aga millalgi saab vann piisavalt vett täis ja siis kaob ka veesolin. Sest kraanid tuleb kinni keerata. Kui veesolin on läinud, siis võib vannis masendus tekkida. Enam pole midagi kuulata. Enne oli tähelepanu ju solinal ja selle imelisusel. Sest see on lihtsalt hea. Imeline. Eriline. Jah, võib küll tunduda, et tühipaljas veesolinas pole midagi märkimisväärset, aga on. See on ilu lihtsates asjades. Asjades, mis on pealtnäha labased ja mõttetud ja liiga tühised. Tavalised. Enesestmõistetavad. Inimesed võtavad neid asju igapäevaellu kuuluvatena ega teadvustagi neid endale, sest nad on nendega nii harjunud. Kes kuulakski veesolinat või tunnetaks vee maitset või vaataks ennast peeglist nii kaua, et hakkaks kõhe ja hakkaks nägema end hoopis teisiti. Hakkaks nägema enda sisse.

Kui veesolin jääb vaikseks, siis ronivad pähe teistlaadi mõtted. Need tüütavad mõtted. Need muremõtted. Need valusad mõtted. Need mõtted, millest tahaks loobuda ja peast hoopistükkis välja heita. Aga neist ei saa lahti. Nendega peab silmitsi seisma. Mulle ei meeldi neile näkku vaadata. Ma kardan neid. Ma pelgan probleeme. Need teevad mu rahutuks. Kõige parem oleks, kui neid üldse olemas ei oleks. Aga Descartes ütles kunagi "Mõtlen, järelikult olen olemas." Kui ma ei mõtleks, et ma olen olemas, kas ma siis lakkaks olemast? Kas see oleks nii lihtne? Ei, see poleks lihtne. Nii mõtlemine pole absoluutselt lihtne. Ma ei usu, et ma kunagi järele proovin. Aga...äkki laieneb see inimestelt ka asjadele? Kui ma ei mõtle mignist probleemist, kas see siis lakkab olemast? Ma tean, et probleem ei kao iseenesest kuhugi ja see tuleb ära lahendada. Kui ma seda unustada üritan, siis kaob see ainult mõneks ajaks. Millalgi tuleb ikka karmi reaalsusega kohtuda ja aina hullemaks muutunud probleemile näkku vaadata. Ma kardan. Kardan probleemi. Ja kuigi ma tean, et peitupugemine ja teesklemine ei lahenda mitte midagi, vaid ainult raiskab aega ja närve, teen ma seda siiski. Sest ma kardan. Hirm on mõistusest tugevam. Hirm on emotsioon. Emotsioonid saavad tihti võitu. Eriti minu puhul. Ja mõnikord soovin ma, et mul oleks vähem emotsioone. Siis oleks ka vähem võimalusi haiget saada. Vähem probleeme. Samas oleks mul üks suur-suur probleem nimega emotsioonide puudumine. Seepärast las olla see nii. Las ma eksin. Las ma kukun. Las ma komistan. Las ma olen õnnetu. Kunagi läheb see üle ja siis võin rõõmustada. Puhtast südamest rõõmustada, sest mul on emotsioone, mis aitavad mul rõõmustada.

Vann. Vann on ju puhastumise koht. Eelkõige muidugi keha puhastumise koht, aga samas võib see hingele ka mõjuda. Soe mõnus vann. Eeterlikud õlid. Hm, ma pole kunagi eeterlikke õlisid kasutanud. Aga ma tean, et need on head. Lihtsalt sellepärast, et need lõhnavad hästi. Korralik mõnuga võetud vann ravin ka hinge. Kiire vann seda ei suuda. Kiire vann on nagu niimoodi kogemata võetud vann. Lihtsalt selleks, et end puhtaks pesta. Mulle enam sellised vanniskäigud ei meeldi. Muudkui istu ja nühi, peaasi, et võimalikult kiiresti välja saad. Tobe. Ma olin ka kunagi selline. Mitte kunagi, vaid alles hiljuti. Kiire, kiire, kiire. Mul oli kogu aeg kiire. Enam ei jaksa. Enam ei jaksa rabeleda. Nüüd tahan vahelduseks elada. Elust mõnu tunda, mitte kogu aeg joosta ja mingit asja toimetada. Ma ei suuda enam. Ma tunnen, et mu energia on otsakorral. Tahaks puhata. End lõhki puhata. Lõputult vannis liguneda ja lihtsalt mõelda. Seal läheb pea selgeks. Meeled on lõdvestunud ja siis tulevad need head ja toredad mõtted. Mõnikord tulevad ka lahendused. Vannis tuleb ravi. Ravi peavalule ja lihasvalule ja hingevalule. Aga ma pean ikkagi tõstma esile lahendusi. Lahendused, lahendused, lahendused. Need on asjad, mida probleemid vajavad.

Ligunesin eile vannis. Peavalu. Tohutu peavalu. Tühi tunne. Kummalised unenäod kummitamas. Imelik oli olla. Midagi oli puudu. Ja siis valmis mu peas otsus, et nüüd hakkab kõik teistmoodi olema. Ma võtan oma elu juhtimise enda kätesse. Aitab sellest ebamäärasusest, on aeg hakata kontreetselt elama. Nii elama, et sellel ka mingeid tulemusi oleks. Mitte teiste jaoks, neid tulemusi on vaja mulle endale. Vaja on täita tühi koht hinges. See on seal juba liiga kaua pesitsenud. Kui vannis tekkinud uimasus ja üldine mõnutunne mööda läks, hakkasin mõtlema. Aga kuidas? Kuidas küll peaksin ma seda tegema? Ja mul polnud ühtki mõtet...

Lühidalt.

A - andmine, algus, ahvima (!)
B - barbie
C
D - diiva, daam
E - esimene
F - fanatism, filosoofia
G - garaaž, geisha
H - hall
I - igavus, ise, ilme, ilu, inimene
J - julmus
K - kallistus, kurbus
L - lummus, liiv
M - mõte
N - nukrus, naer, nali, naiivne
O - oma
P - punk, Placebo, paber
Q
R - rahu
S - Silja, sume
sh
Z
Ž
T - talv
U - uni, unenägu
V - vann
W -
Õ - õde, õudus
Ä - ämber, ängistus
Ö - öö, öösärk, öömüts, öine elu
Ü
X
Y

Kunagi jätkan. See on algus. Millegi uue algus. Ja ühe perioodi lõpp.